.
SIIS, KUI ASJAD HAKKASID ÕNNESTUMA. Kuni 1970. a.
WHEN THINGS STARTED TO WORK ON, SINCE 1970 Suurelt vaatamiseks kliki pidil!
NEID AASTAID ISELOOMUSTAS KÕIKETROTSIV TUNG VÄLJA MURDA STALINISMIAJASTU TOTAALSEST ISOLATSIOONIST, SAADA OSALISEKS ÜLEJÄÄNUD MAAILMA KUNSTIELUS. NEED OLID ÄRKAMISAASTAD, MEIE KUNSTINOORUSE VAIMNE LIITUMINE SENI KEELATUD IDEEDEMAAILMAGA. MINULE OLI SEE ÜHTLASI MINU KUI KUNSTNIKU KUJUNEMISAEG, MIL VÕTSID ILMET MITMEDKI ARUSAAMAD, MIS ON MINU LOOMINGUS PÜSIMA JÄÄNUD TÄNASENI.
THESE YEARS WERE CHARACTERIZED BY THE ALL-DEFIANT DESIRE TO BREAK FREE THE TOTAL ISOLATION OF THE STALINIST ERA, TO PARTICIPATE IN THE ART OF THE REST OF THE WORLD. THESE WERE THE YEARS OF AWAKENING, THE SPIRITUAL JOINING OF OUR ART YOUTH TO THE REALM OF FORBIDDEN IDEAS. TO ME, IT WAS ALSO THE TIME OF MY ARTISTIC DEVELOPMENT, WHEN A NUMBER OF UNDERSTANDINGS WERE SHAPED THAT HAVE STAYED IN MY CREATION TILL THIS DAY..
HALVATUD AASTAD; kuni august 1991.
Ega uuemad põlvkonnad suuda silme ette manada selle ajastu skisofreenilist kahestumist ning totalitaarset survet. Et midagi ära teha, tuli leida praokesi süsteemi monoliidis või elada seda süsteemi ignoreerides. Kuigi isolatsioon muu maailma suhtes oli ehk kübeke leebunud, muutus üldine seisakuõhkkond üha talumatumaks. Ometi loodi ka siis kunsti, mida pole vast põhjust häbeneda. Vaatamata kõigele suudeti tunda rõõmu elust ja oma loomingust.
PARALYED YEARS; until August 1991
It is difficult for newer generations to conceive the schizophrenic divisions and totalitarian pressures of this era. To do something, you had to find cracks in the monolith of the system or live ignoring it. Although the isolation from the rest of the world had weakened a bit, the general stagnant atmosphere became increasingly unbearable. However, there is nothing to be ashamed of the art created in those days. Despite everything, life and creation was enjoyed
Suurelt vaatamiseks kliki pidil!
KUNSTNIK VABAS EESTIS
ARTIST IN FREE ESTONIA
Suurelt vaatamiseks kliki pidil!
.
Olid möödunud mõned aastad võitlusest Eesti vabanemise eest. Võit oli saabunud, koos sellega aeg pöörduda tõsisemalt tagasi kunsti juurde. Kuid mõõtmatult kasvanud valikuvabadusega kaasnes ootamatult ka üks jagu ebakindlust. Teha valikuid polnudki nii kerge. Tundus, et muutunud olukorras oli vaja teha teistsugust kunsti. Kuid missugust, polnud selge. Ja kas ikka oligi vaja?
.A few years had passed since the struggle for the independence of Estonia. The victory had arrived, so it was time to make a serious return to art. However, the immeasurable increase in freedom of choice was unexpectedly accompanied by a degree of uncertainty. It was not so easy to make choices. It seemed that in the altered situation, it was necessary to make a different kind of art. But what kind, was not clear. And indeed, was it necessary after all?
KÕRGAJASTUTE LUMMUSES. Aastal 1999.
Ma rändan oma mõtetes mööda muuseume. Tihti ma unustan, millises ajas ma elan. Cosimo Medici uhke peahoiak on mulle lähedasem ja mõistetavam kui kaasaegse turritav kukal.
Tegelikult elame kõikides aegades, mis olnud. Nad toimivad meis üheaegselt. Aeg on suhteline, see on nagu paljutoaline korter, kus küll mõned toad on hingelähedasemad.
Mind huvitavad koridorid, mis ühendavad tubasid aja korteris. Ma transformeerin kujundeid sajandist sajandisse, nad pöörduvad pahupidi ja muutuvad negatiivideks. Negatiiv, see on arhiivifakt, mis hülgab näilisuse ja kodeerib olemuse.
Selles korteris elavad naised, vahest ka mehed maalidelt sajanditest, mis mulle kallid. Mul on hea meel, et nad on ikka veel elus ning kõrgele eale vaatamata kõbusad.
.
I travel through museums in my mind. I often forget what era I live in. Cosimo Medici’s proud posture is closer and more understandable to me than a modern bristling nape.
In fact, we live in all the eras that have existed. They impact us concurrently. Time is relative, it’s like a multi-room apartment, where some rooms are more intimate.
I am interested in the corridors that connect the rooms in the apartment of time. I transform images from century to century, they turn upside down and become negatives. Negative, it is an archival fact that abandons the apparent and encodes the essence.
Women live in this apartment, and maybe even men from paintings from centuries I cherish. I’m glad they’re still alive and active despite their old age.
