Suurelt vaatamiseks kliki pidil!
Kõrvetused, näpistused, elektrilöögid… Me võime koguni nautida torkeid ja valu, kui need on vaid piisavalt nõrgad ja ei kesta kaua.
Tugev elektrilöök, kui ta ei tapa, teeb vihaseks. Vähetuntav elektrisärtsakas (näiteks kassi silitamisest) võib meid aga hetkeks viia erilisse ergastatud seisundisse, mis langetab eesriideid ning loob illusiooni, et oleme saanud aimu tõelisusest. Või ehk olemegi?
Taolisi hetki olen püüdnud koguda. Nendeks pole alati vaja kassi ega elektrit. Vahest aitab lühisest meis endis.
Eks me oota seda kõik – mõtlemata, et lisanduv valgus võiks meid pimestada.
Tihti me ei märka, et igavik, kust meid hõigatakse, võib olla vaid hall, värvitud paberist teatrikuliss. Kuid me tõttame sinnapoole.