Suurelt vaatamiseks kliki pidil!
MULLE on alati meeldinud maalida naisi. Noore naise nägu on ilus oma staatilisuses – nagu ilus asi, taim, loom. Juhul, kui ta ikka on ilus. See on ilu, mis varjab isiksust. Kui see hingestub, siis kõneleb selle läbi pigem Jumal. Jumal asub väljaspool isiksust. Vaimsus, karakter varjuvad ja murravad sellesse tee vaid ekstreemsetes olukordades, või siis väheste õnnelike (või õnnetute?) puhul. Seevastu on pidevalt väljendusrikas noore naise keha. Juhul, kui on. Seal avaneb tärkav vaimsus, tema asendites ja liikumistes vibreerivad soovid ja ootused. Käed kuulutavad mõtteid. Maalida tema nägu – pigem siis juba ilusat vaasi lilledega. Kui huvituda temast kui inimesest, on õigem riietada ta lahti ja lugeda tema keha. Aastatega keha vaikib ja siis muutub hingestatuks ja väljendusrikkaks naise nägu. Kui muutub. Sellistes nägudes on eriline ilu. Matroonid, kuningannad. Mona Lisa puhul ei teki tahtmist mõtiskleda tema tagumiku võlu üle. Muide, suurimaks kunstiks naise puhul on jõuda vaimsuseni näos ning säilitada see ka tuharates.
Mehe nägu saavutab väljendusrikkuse juba nooruses – juhul, kui üldse saavutab. Tema keha jääb seevastu tuimaks, ja seda surmani. Kui see keha midagi vahendab, siis paremal juhul otseütlevat ja nüansivaba macholikkust ja seksuaalsust. Kõnelev keha on vaid homodel.
Raamatust “Mees narrimüsiga”
