TRAKTAAT ILUST

Tänapäeval heas kunstiseltskonnas ilust ei räägita. Samal ajal, kui on rehabiliteeritud sõnad „sitt“ ja „nikk“, on “ilu” muutunud kõlblusevastaseks.

Ometi olen veendunud, et ilu pole pelgalt maitseaine, suhkruglasuur, mida riputatakse pildile, et see toit paremini sisse läheks. Pigem siiski on see fundamentaalne nähtus, mis tekib kunstis paratamatult, kui see on kunst.

Kunst on olnud pidev sõda iluga. Ajalugu on täis kangelaslikke ponnistusi vabaneda läilaks muutunud ilust. Alati on aga kätte võidetud nullilu asemel sündinud midagi, mis mõne aja möödudes on inetu pardipojana suled selga kasvatanud ja mida on hakatud pidama uueks ilustandardiks – et seda siis varsti jälle lammutama hakata. Kui Edouard Manet esitas Pariisi 1865. aasta Salongis oma „Olympia“, põhjustas see “koledana” skandaali ja šoki ning korraldajad olid sunnitud pildi ümber tõstma kõrgele ukse kohale – raevunud publiku käeulatusest eemale. Manet ei vaevunud kohendama oma modelli vastavaks tookord kehtivatele normidele. Tavalise, olmetasandil olendi eksponeerimine mõjus toonasele publikule näkku visatud solgina. Kuid aeg möödus, kaklused on kakeldud ja kõik need vaenutsevad ilud ripuvad kõrvuti muuseumis, mahtudes meie silmis kenasti ühe nimetaja alla – nii et me ei mõista, milles oli toona probleem.

Klassikaline näide on Picasso, kes oma „Avignoni naistes“ mõtles vaid lammutustööle, kuid lõi möödaminnes kogemata ka uue ilustandardi (ja sellega lahutamatult seotud eetiliste väärtuste pingerea), mis muutus peagi totaalseks. Läbi aegade on taolised protsessid toimunud sellise kangekaelsusega, et paratamatult sunnivad otsima mingit fundamentaalset mõtet. Marko Mäetamme ja Kaido Ole tööd on ilusad, ei pääse nad sellest üle ega ümber.

Vaimsus on alati ilus. On kummaline, aga esteetilise elamuse järgi on võmalik detekteerida vaimsuse olemasolu.

Vist on nii, et ilu kunstis pole pelgalt reklaamlisand, see seotud elujõu vahendamisega. Elujõu broadcasting’us aga kipun nägema kunsti peamist missiooni (jälle üks kunst olemasolumõte!). Elujõud on alati ilus. Ka see, mida nimetatakse puhtaks esteetiliseks naudinguks, kipub tihti olema destilleeritud elujõud. Antiiksed proportsioonistandardid sisaldasid tegelikult elujõu matemaatilist analüüsi. Monet’ „tibi” kandis endas aga elujõu uut kontseptsiooni, mille esialgne tähendus seisnes sotsiaalselt jõuetuks muutunud ilustandardile (ju siis ka elamisviisile) vastandumises, kuid mille ilutähendust õpiti mõistma alles hiljem.

Mingil hetkel ajaloos ilmub välja inimrühm, kes peab senist elujõu käsitlust hoopistükkis nõrkuseks ning sellel rajanevat ilukujutelma naeruväärseks. Tihti öeldakse siis, et ilu kui selline on naeruväärne. Kui veab, muutub see mässukunst mõne aja pärast klassikaks ja siis avastavad kõik, et see on ilus. Kõik on mõistetud suubuma ühte ja samasse katlasse, ja katla serval istub sama kurat, sorkides oma hargiga leemes hulpijaid.

Aga kunst, mis näitab koledusi? Koleduste näitamine-vaatamine nõuab jõudu, see pole nõrkade tegevus. Francis Baconi peletised ongi vaadatud jõujuurikast vanamehe silmadega, värdjalikkuse näitamine toimub elujõu positsioonilt. Kunstnik kaardistab inimesse peidetud defekte ja väärarenguid, kuid ei tee seda õuduste kollektsioneerijana, pigem diagnoosi paneva arstina. Üle tema peletiste õla piilub tõeline elujõud, seega ilu. Pole midagi parata, tema pildid on ilusad. Ilu kunstis ei tähenda vaid “ilusate“ asjade kujutamist. Aga kas ei tähenda inetus kunstis tihti igatsust ilu järele? Ilu järele, mis on inimeste ihust ja mõistusest julmalt noaga välja lõigatud. Või seda, et ilu on alandatud müüdavaks õuduseks.

„Jälkuse“ pildid üritavad tihti kasutada „jälke“ värve, räpakat teostust, närustatud lõuendit. Kuid pärast esimest šokki me näeme, et nad oma formaalstruktuurilt ketravad ikka ja taas oma ilulõnga. See oleks nagu proovikivi – kas on kunst või ei ole. Ilu on tugevate tegevus. Päästmatult inetu on nõrkuse kunst. Hädaldav, virisev kunst. Kui nõrguke püüab toota ilu, on tulemuseks seep, seega midagi kohutavat. Juhtub, et kunstiteos kuulutab tühipaljalt, et „ah, küll ma olen ilus!“ Pole midagi inetumat kui lame ilu.

Nähtavasti on küll võimalik kunst, mis nii tugevasti püüab vältida ilu, et tal see ka koguni õnnestub – ja et ta ka kunagi ilusaks ei saa. Eks ka sellel on oma koht päikese all – millel kõigel kuradil pole seal oma kohta! Las ta siis olla!

Kunsti üks suuremaid müsteeriume ongi see, et jälkus ja koledus võib osutuda seal iluks. Tegelikult panid selle paika juba muistsed kreeklased, mõeldes välja katarsise mõiste. Puhastumine läbi vapustuse. See, mis kutsub esile vapustuse, pole tavaliselt ilus (kuigi võib olla). Kuid puhastumine on alati ilus. Pelk ilu on lame, pelk jälkus on lame. Mingil hetkel saavutavad nad ühinedes teravuse. Nad ripuvad teineteise kaenlas, suutmata vabaneda. See on sündmusteskeem, mille järgi tiksub kogu meid ümbritsev elu. See ongi katarsis. Kui kunst tahab seostuda eluga, pole temalgi teist teed.

Vapustamisega on lugu lihtne, sellega saame hakkama. Õilistumisega on asi raskem. Konks on selles, et kunst tuulutab läbi ja hoiab avatuna mingid erilisi kanaleid meis endis – seda korstnapühkija tööd ei suuda teha ükski teine meedia, ei kõik need teadused ja ebateadused. See ongi „elada aitamine“. Nii vaadatuna võib teinekord tunduda koguni ükskõik, millega neid just harjatakse – kas sotsiaalse vastutustunde, maise või jumaliku armastuse, looduse ilu või abstraktse värvirõõmuga. Nuudi või präänikuga. Peaasi, et tahm lendaks!

Jumal on teinud ülimalt targasti, ühendades selle protsessi mõnutundega. Nagu ta on seda teinud ka soo jätkamise puhul ühtede teiste truupide harjamisel. Võrdlus on mõtlemapanev! Naudingul näib maailma asjades üldse olevat sügav tähendus. Ei ole siis ka kunstiga kaasnev silmarõõm lihtsalt mingi suhkruvõõp, mis kibeda pilli magusaks teeb, vaid midagi olemuslikku.

Ilu, see on sümbol.

Kuid see jutt ilust läheb läilaks. Ärgem lihtsalt unustagem, et ka roosidele tuleb kallata sitta.

 

Raamatust “Mees narrimütsiga”

 

Pöördu tagasi algusesse!