MAALID 2.

 VAATA HILISEMAID TÖID

.

VAEVATUD INIMENE maale 2007-2011

Suurelt vaatamiseks kliki pidil!
2007-kenad-inimesed
KENAD INIMESED. 2007, õli, lõuend . Tartu Kunstimuuseum

Oma palge higis pead sa leiba sööma,
kuni sa jälle mullaks saad,
sest sellest sa oled võetud!
Tõesti, sa oled põrm
ja pead jälle põrmuks saama!

Esimene Moosese raamat 3. ptk

2007-kaunitar-ja-koletis
KAUNITAR JA KOLETIS. 2007, õl lõuendil 88×150. Erakogu
2008-ok
OK! 2008, õli, lõuend. Erakogu
2009-keksumang
KEKSUMÄNG. 2009, õli, lõuend 110×81. Kumu
KULGEJA. 2009, õli, lõuend 120×72. Jaan Malini kunstikogu
2009-super-ego
SUPEREGO. 2009, õli, lõuend 105×73. Tartu Kunstimuuseum
2010-autoportree
AUTOPORTREE. 2010. õli, akrüül, lõuend 100×90. M. Punabi kunstikogu
kasikaudu
KÄSIKAUDU. 2013, õli, lõuend 80×100
2011-a-susteemi-lulitatud
SÜSTEEMI LÜLITATUD. 2011. õli lõuendil 48×75
2011-jai-kattpidi-vahele
JÄI KÄTTPIDI VAHELE. 2011. õli, lõuend 75×100
PUGES LÄBI. 2011, õli, lõuend 63×85
2011pinsaklane
PINTSAKLANE, 2011 õli, lõuend 100×95. Erakogu
kaeulatuses
KÄEULATUSES. 2013, akrüül, õl, lõuend 110×90
x2011-elektritooli-romanss
ELEKTRITOOLI ROMANSS. 2011, õli, akrüül, pliiats 110×145

 

KUMIN. Maale 2o11 – 2014

Suurelt vaatamiseks kliki pidil!
b2014-uni
UNI. 2014, õli, lõuend 95×75. Steve Kokkeri kunstikogu
a2012-credo
CREDO.2012, õli, akrüül, lõuend 135×75

 

 

 

 

ADAGIO. 2011. akrüül, õli, lõuend 120×70. Raivo Saviku  kunstikogu.
c2011-palvetaja
PALVE. 2011, õli, lõuend 105×75.

On hetki elus, mil kõik sõlmub. Selleks võib olla sammaste kokkukukkumine ja kõiksuse vaskkellede kumin. Kuid ei pruugi. Vast viltune valgus majakatustel, toomingalõhn, mis hommikul hoovab tuppa. Ja mingi meenutus. Ja kardinad langevad, avades hetkeks meie pilgu ees särava, aga ka hirmutava kõiksuse. Või andes meile taaskord tunnistust kõiksuse olemasolust, mille mõistmiseni oleme juba varem jõudnud.

Kuid olgem ettevaatlikud – kumin võib olla ka lihtsalt meie kõrvus.

 

KUMIN. 2011, õli, lõuend 120×70. Raivo Saviku kunstikogu.
SAI VARBA PIHKU. 2012. õli, lõuend 100×67.
e2008-sest-me-oleme-nxinud-tema-txhte-hommikumaal
SEST ME OLEME NÄINUD TEMA TÄHTE HOMMIKUMAAL. 2008, õli, lõuend 100×120. Rein Saviku kunstikogu
e2012-st-franciscus
PÜHA FRANCISCUS ASSISIST. 2012, õli, lõuend.130×65 Kersti Tiigi kunstikogu.
f2011-ronib
RONIB. 2011, õli, lõuend105x70. Riina Põldroosi kunstikogu
NELI ÜHEJALALIST PÕLVITAJAT. 2013, õli, lõuend 73×105+21×30.
SKARABEUS. 2012, õli, lõuend 55×120. Juhan Põldroosi kunstikogu.
h2013-labidamees
LABIDAMEES. 2013, õli, lõuend 72×62
PÜHA ÕTUSÖÖMAAEG. “ÜKS TEIE SEAST REEDB MINU” 2014, akrüül, õli. lõuend 115×140.

Suurelt vaatamiseks kliki pildile!

ILUSAD PÄEVAD maale 2006 – 2010

Ilusad päevad tähendab eeskätt hingerahu. Mitte ainult ilusaid paiku ja keskmisest kõrgemaid hüvesid, nagu tihti arvame. Tihti üldsegi mitte neid. Päevad on ilusad, kui nendega kaasneb sisemine selgumine ja rahu. Kuid hingerahul võivad olla kahesugused vanemad. Inimene võib jõuda sisemise rahuni, sulgedes kramplikult silmad kõige ebameeldiva ja räpase ees, mida elu talle soovib näidata. Küll aga avades silmad pärani võib ta jõuda ka kõikeületava mõistmise ja selguseni, oskuseni näha ja ära tunda head. Kas aga suudame mõista, kumba teed oleme läinud?

 

Suurelt vaatamiseks kliki pidil!
AJAB LIBLIKAT AKNAST VÄLJA. 2006, õli, lõuend. Erakogu
LAPSED PARGIS. 2006, õli, lõuend 63×95. Erakogu.
2006-raekoja-plats
TALLINN, RAEKOJA PLATS. 2006, õli, lõuend 85×63. Erakogu
2006-tallinn
TALLINN, PIKK JALG. 2006, õli, lõuend 74×95
2007-kulalised-h
KÜLALISED. 2007, õli, lõuend 104×130. Erakogu.
2007-meie
MEIE. 2007, õli, lõuend. J. Manitski kunstikogu
2009maasikakreem
MAASIKAKREEM. 2009,
2010-koditajad
KÕDITAJAD. 2010
2009-nii-suur
NII SUUR! 2009, õli, lõuend 100×110. E. Kunila kuntikogu
v2009-stardiasend
STARDIASEND, 2009, õli, lõuend 100×100. Kumu.
Pabloga Vahtra talu köögis. 2017.a. Foto Riina Põldroos

TRAKTAAT ILUST

Tänapäeval heas kunstiseltskonnas ilust ei räägita. Samal ajal, kui on rehabiliteeritud sõnad „sitt“ ja „nikk“, on “ilu” muutunud kõlblusevastaseks.

Ometi olen veendunud, et ilu pole pelgalt maitseaine, suhkruglasuur, mida riputatakse pildile, et see toit paremini sisse läheks. Pigem siiski on see fundamentaalne nähtus, mis tekib kunstis paratamatult, kui see on kunst.

Kunst on olnud pidev sõda iluga. Ajalugu on täis kangelaslikke ponnistusi vabaneda läilaks muutunud ilust. Alati on aga kätte võidetud nullilu asemel sündinud midagi, mis mõne aja möödudes on inetu pardipojana suled selga kasvatanud ja mida on hakatud pidama uueks ilustandardiks – et seda siis varsti jälle lammutama hakata. Kui Edouard Manet esitas Pariisi 1865. aasta Salongis oma „Olympia“, põhjustas see “koledana” skandaali ja šoki ning korraldajad olid sunnitud pildi ümber tõstma kõrgele ukse kohale – raevunud publiku käeulatusest eemale. Manet ei vaevunud kohendama oma modelli vastavaks tookord kehtivatele normidele. Tavalise, olmetasandil olendi eksponeerimine mõjus toonasele publikule näkku visatud solgina. Kuid aeg möödus, kaklused on kakeldud ja kõik need vaenutsevad ilud ripuvad kõrvuti muuseumis, mahtudes meie silmis kenasti ühe nimetaja alla – nii et me ei mõista, milles oli toona probleem.

Klassikaline näide on Picasso, kes oma „Avignoni naistes“ mõtles vaid lammutustööle, kuid lõi möödaminnes kogemata ka uue ilustandardi (ja sellega lahutamatult seotud eetiliste väärtuste pingerea), mis muutus peagi totaalseks. Läbi aegade on taolised protsessid toimunud sellise kangekaelsusega, et paratamatult sunnivad otsima mingit fundamentaalset mõtet. Marko Mäetamme ja Kaido Ole tööd on ilusad, ei pääse nad sellest üle ega ümber.

Vaimsus on alati ilus. On kummaline, aga esteetilise elamuse järgi on võmalik detekteerida vaimsuse olemasolu.

Vist on nii, et ilu kunstis pole pelgalt reklaamlisand, see seotud elujõu vahendamisega. Elujõu broadcasting’us aga kipun nägema kunsti peamist missiooni (jälle üks kunst olemasolumõte!). Elujõud on alati ilus. Ka see, mida nimetatakse puhtaks esteetiliseks naudinguks, kipub tihti olema destilleeritud elujõud. Antiiksed proportsioonistandardid sisaldasid tegelikult elujõu matemaatilist analüüsi. Monet’ „tibi” kandis endas aga elujõu uut kontseptsiooni, mille esialgne tähendus seisnes sotsiaalselt jõuetuks muutunud ilustandardile (ju siis ka elamisviisile) vastandumises, kuid mille ilutähendust õpiti mõistma alles hiljem.

Mingil hetkel ajaloos ilmub välja inimrühm, kes peab senist elujõu käsitlust hoopistükkis nõrkuseks ning sellel rajanevat ilukujutelma naeruväärseks. Tihti öeldakse siis, et ilu kui selline on naeruväärne. Kui veab, muutub see mässukunst mõne aja pärast klassikaks ja siis avastavad kõik, et see on ilus. Kõik on mõistetud suubuma ühte ja samasse katlasse, ja katla serval istub sama kurat, sorkides oma hargiga leemes hulpijaid.

Aga kunst, mis näitab koledusi? Koleduste näitamine-vaatamine nõuab jõudu, see pole nõrkade tegevus. Francis Baconi peletised ongi vaadatud jõujuurikast vanamehe silmadega, värdjalikkuse näitamine toimub elujõu positsioonilt. Kunstnik kaardistab inimesse peidetud defekte ja väärarenguid, kuid ei tee seda õuduste kollektsioneerijana, pigem diagnoosi paneva arstina. Üle tema peletiste õla piilub tõeline elujõud, seega ilu. Pole midagi parata, tema pildid on ilusad. Ilu kunstis ei tähenda vaid “ilusate“ asjade kujutamist. Aga kas ei tähenda inetus kunstis tihti igatsust ilu järele? Ilu järele, mis on inimeste ihust ja mõistusest julmalt noaga välja lõigatud. Või seda, et ilu on alandatud müüdavaks õuduseks.

„Jälkuse“ pildid üritavad tihti kasutada „jälke“ värve, räpakat teostust, närustatud lõuendit. Kuid pärast esimest šokki me näeme, et nad oma formaalstruktuurilt ketravad ikka ja taas oma ilulõnga. See oleks nagu proovikivi – kas on kunst või ei ole. Ilu on tugevate tegevus. Päästmatult inetu on nõrkuse kunst. Hädaldav, virisev kunst. Kui nõrguke püüab toota ilu, on tulemuseks seep, seega midagi kohutavat. Juhtub, et kunstiteos kuulutab tühipaljalt, et „ah, küll ma olen ilus!“ Pole midagi inetumat kui lame ilu.

Nähtavasti on küll võimalik kunst, mis nii tugevasti püüab vältida ilu, et tal see ka koguni õnnestub – ja et ta ka kunagi ilusaks ei saa. Eks ka sellel on oma koht päikese all – millel kõigel kuradil pole seal oma kohta! Las ta siis olla!

Kunsti üks suuremaid müsteeriume ongi see, et jälkus ja koledus võib osutuda seal iluks. Tegelikult panid selle paika juba muistsed kreeklased, mõeldes välja katarsise mõiste. Puhastumine läbi vapustuse. See, mis kutsub esile vapustuse, pole tavaliselt ilus (kuigi võib olla). Kuid puhastumine on alati ilus. Pelk ilu on lame, pelk jälkus on lame. Mingil hetkel saavutavad nad ühinedes teravuse. Nad ripuvad teineteise kaenlas, suutmata vabaneda. See on sündmusteskeem, mille järgi tiksub kogu meid ümbritsev elu. See ongi katarsis. Kui kunst tahab seostuda eluga, pole temalgi teist teed.

Vapustamisega on lugu lihtne, sellega saame hakkama. Õilistumisega on asi raskem. Konks on selles, et kunst tuulutab läbi ja hoiab avatuna mingid erilisi kanaleid meis endis – seda korstnapühkija tööd ei suuda teha ükski teine meedia, ei kõik need teadused ja ebateadused. See ongi „elada aitamine“. Nii vaadatuna võib teinekord tunduda koguni ükskõik, millega neid just harjatakse – kas sotsiaalse vastutustunde, maise või jumaliku armastuse, looduse ilu või abstraktse värvirõõmuga. Nuudi või präänikuga. Peaasi, et tahm lendaks!

Jumal on teinud ülimalt targasti, ühendades selle protsessi mõnutundega. Nagu ta on seda teinud ka soo jätkamise puhul ühtede teiste truupide harjamisel. Võrdlus on mõtlemapanev! Naudingul näib maailma asjades üldse olevat sügav tähendus. Ei ole siis ka kunstiga kaasnev silmarõõm lihtsalt mingi suhkruvõõp, mis kibeda pilli magusaks teeb, vaid midagi olemuslikku.

Ilu, see on sümbol.

Kuid see jutt ilust läheb läilaks. Ärgem lihtsalt unustagem, et ka roosidele tuleb kallata sitta.

 

Raamatust “Mees narrimütsiga”

 

VALIK AKTIMAALE aastatest 2006 – 2012

Suurelt vaatamiseks kliki pidil!
TANTS. 2009, õli, akrüül, lõuend 90×66. Erakogu
TÜDRUK JA TRIIBUD. 2011, akrüül, lõuend 90×70. Erakogu
HOMMIKUVALGUS. 2006, õli, lõuend, 60×90. Erakogu
TUUL. 2005, õli, lõuend 90×60. Erakogu.
PIKESEVALGUSES. 2012, õli, lõuend. Erakogu.
EBAMUGAV ASEND. 2015. õli, lõuend, 75×105.
AKT. 2006, õli, lõuend 86×75,. Erakogu.

Mulle on alati meeldinud maalida naisi. Noore naise nägu on ilus oma staatilisuses – nagu ilus asi, taim, loom. Juhul, kui ta ikka on ilus. See on ilu, mis varjab isiksust. Kui see hingestub, siis kõneleb selle läbi pigem Jumal. Jumal asub väljaspool isiksust. Vaimsus, karakter varjuvad ja murravad sellesse tee vaid ekstreemsetes olukordades, või siis väheste õnnelike (või õnnetute?) puhul. Seevastu on pidevalt väljendusrikas  noore naise keha. Juhul, kui on. Seal avaneb tärkav vaimsus, tema asendites ja liikumistes vibreerivad soovid ja ootused. Käed kuulutavad mõtteid. Maalida tema nägu – pigem siis juba ilusat vaasi lilledega. Kui huvituda temast kui inimesest, on õigem riietada ta lahti ja lugeda tema keha. Aastatega keha vaikib ja siis muutub hingestatuks ja väljendusrikkaks naise nägu. Kui muutub. Sellistes nägudes on eriline ilu. Matroonid, kuningannad. Mona Lisa puhul ei teki tahtmist mõtiskleda tema tagumiku võlu üle.  Muide, suurimaks kunstiks naise puhul on jõuda vaimsuseni näos ning säilitada see ka tuharates.

Mehe nägu saavutab väljendusrikkuse juba nooruses – juhul, kui üldse saavutab. Tema keha jääb seevastu tuimaks, ja seda surmani. Kui see keha midagi vahendab, siis paremal juhul otseütlevat ja nüansivaba macholikkust  ja seksuaalsust.  Kõnelev keha on vaid homodel.

 

Raamatust “Mees narrimütsiga”

.

2007nemad
NEMAD. 2007, akrüül, õli, lõuend 100×73 Erakogu.
2007tema
TEMA. 2007, akrüül, õli lõuend 100×73. Erakogu.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Suurelt vaatamiseks kliki pildil!

 

ELEKTRILÖÖK KASSI PAITAMISEST maale 2013 – 2016

Suurelt vaatamiseks kliki pidil!
ELEKTILÖÖK KASSI PAITAMISEST. 2016, õli, lõuend. 65×80. Erakogu.

Kõrvetused, näpistused, elektrilöögid… Me võime koguni nautida torkeid ja valu, kui need on vaid piisavalt nõrgad ja ei kesta kaua.

Tugev elektrilöök, kui ta ei tapa, teeb vihaseks. Vähetuntav elektrisärtsakas (näiteks kassi silitamisest) võib meid aga hetkeks viia erilisse ergastatud seisundisse, mis langetab eesriideid ning loob illusiooni, et oleme saanud aimu tõelisusest. Või ehk olemegi?

Taolisi hetki olen püüdnud koguda. Nendeks pole alati vaja kassi ega elektrit. Vahest aitab lühisest meis endis.

DAAMID JA PUUVILJAD. 2015, õli, lõuend 65×95. Erakogu
ERINEVAD HOIAKUD. 2015, õli, lõuend 70×115
KOKKU SEOTUD. 2015. akrüül, õli, lõuend 115×70
PEATUMATU LIIKUMINE. 2015, õli, lõuend 105×65
TEISEL POOL. 2015, õli, lõuend 105×75.
ENESETEOSTUS. 2016 õli, lõuend 150×61. Erakogu
PLAKS! 2O15, õli, lõuend 80×95. Erakogu
TRELLID 2015, õli, lõuend 80×95
VARJUD ON INIMESTEST HUVITAVAMAD. 2015, õli, lõuend 105×70
HÄMMASTAV SOOJUS. 2015, akrüül lõuend 115×70
EI NÄE ENDAST MÖÖDA. 2015, õli, lõuend. 101×100
OOTAB VALGUST. 2015, õli,lõuend 95×70

Eks me oota seda kõik – mõtlemata, et lisanduv valgus võiks meid pimestada.

VÄLJUB MÄÄRATLETUSE MAAILMAST. 2015, akrüül, õli,lõuend 100×80
KÄEULATUSES. 2013 akrüül, õli, lõuend.
JÕUAB PÄRALE. 2015, õli, lõuend 125×90

Tihti me ei märka, et igavik, kust meid hõigatakse, võib olla vaid hall, värvitud paberist teatrikuliss. Kuid me tõttame sinnapoole.

 

Pöördu tagasi algusesse!