Ma rändan oma mõtetes mööda muuseume. Tihti ma unustan, millises ajas ma elan. Cosimo Medici uhke peahoiak on mulle lähedasem ja mõistetavam kui kaasaegse turritav kukal.
Tegelikult elame kõikides aegades, mis olnud. Nad toimivad meis üheaegselt. Aeg on suhteline, see on nagu paljutoaline korter, kus küll mõned toad on hingelähedasemad.
Mind huvitavad koridorid, mis ühendavad tubasid aja korteris. Ma transformeerin kujundeid sajandist sajandisse, nad pöörduvad pahupidi ja muutuvad negatiivideks. Negatiiv, see on arhiivifakt, mis hülgab näilisuse ja kodeerib olemuse.
Selles korteris elavad naised, vahest ka mehed maalidelt sajanditest, mis mulle kallid. Mul on hea meel, et nad on ikka veel elus ning kõrgele eale vaatamata kõbusad.
Suurelt vaatamiseks kliki pidil!
